Müütilised Mykonose maitsed

Pisut enne läinud jõulupühi tegi Swiss Air ühte järjekordset kampaaniat, millele ma juhuslikult peale sattusin ja kuna oli just tegemist jõulukingituste otsimise ajaga siis sobisid Mykonose piletid abikaasale kingituseks ostmiseks nagu rusikas silmaauku.

Ja nagu lennupiletitega ikka siis on need alati pisut omakasupüüdlikul eesmärgil, sest teine pilet on ju kaaslasele ehk mulle endale.

Ja mida mulle kindlasti meeldib teha, rohkem ehk kui üldse midagi muud, on maailmas ringi rändamine ja uute kohtade avastamine.

Kreekat on ju tegelikult avastatud küll ning lisaks Ateenale olen sattunud nii mõnedki korrad Kreetale, Korfule, Rhodosele ja ka Santorinile. Igaüks nendest on jätnud mingi toreda ja kindlasti maitsva jälje. Kuid nüüd tundus paljuräägitud kuulsa peosaare, Ibiza väiksema koopia ja kuulsuste rannaparadiisi avastamine üks sobiv kõrvalepõige igapäevaelust.

Kohalejõudmine läbi Zürichi oli üsna pika vahepeatusega, aga meil õnnestus need vahepealsed tunnid mõnusalt sisustada kauni kevadhommikuse Zürichi tuuri ja imelise brunchiga armsa täditütre poolt.

Maandusime pisut peale seitset õhtul ja minu üllatuseks oli päike veel kõrgel taevas. Ma ei mäletanud, et Kreeka õhtud nii pikalt valged on.

Öömaja sai seekord valitud otse Mykonose vanalinna keskele. Milline see vanalinn aga on, sellest meil aimu polnud. Mykonos Gem Suites oli nii tore, et saatis meile autojuhi ka tasuta vastu. Lennujaama ja vanalinna vaheline tee on aga vaid 10-15 minutit ja siis selgus, et terve vanalinn on absoluutselt autovaba ning autojuht tõstis meid kenasti kohvritega linnapiiril maha. Linn ise on absoluutselt imekaunis ja meenutab oma liivakivist lumivalgete majadega Santorinit. Kuid tänavad on oluliselt kitsamad ja oh need rõdud! On türkiissinised, rubiinpunased, korallivärvi, roosad jne jne.

Loodus on Mykonost õnnistanud igal sammul ja seda ka vanalinnas. Absoluutselt iga puu ja põõsas õitseb kõikvõimalikes vikerkaare värvitoonides ning eriti lillepotte kaunistuseks lisada pole vaja. Põõsad ja puud kasvavad ise keerdus nagu kuldkihara lokikesed ümber valgete majade.

Miks siis on kõik majad valged? Pärimuste kohaselt ehitati liivakivist majad ja kuumutati seda kivi niikaua kuni ta läks valgeks. Hiljem muidugi värviti valgeks ja arvatavasti aitas see ka kuumust ruumidest eemale hoida. Üks tegelikke põhjuseid oli aga kindlasti 19 sajandi alguses Mykonost tabanud koolera epideemia, millest vabanemiseks pesti absoluutselt kõik majad ja lubjati valgeks ning võrreldes teiste Lõuna-Euroopa piirkondadega saavutas Mykonos sellest haigusest vabanemiseks suure edu ja saar sai epideemiast vabaks.

Vanalinna käänulistele tänavatele sisenedes sai kohe selgeks ka põhjus, miks tänapäeval siis Mykonos on saanud sellise peo ja kuulsuste saare kuvandi. Sellist brändide, butiikide, juveeli ja kellaäride valikut ei ole küll ammu kusagil näinud ning annab kindlasti ka mõne suurlinna peatänavale silmad ette. Hinnad on vähemalt kahekordsed võrreldes teiste Kreeka piirkondadega ja omaette vaatamisväärsused on ka turistid, keda seal hulganisti näha võib. Julgelt rohkem kui pooled on nagu moelavalt maha astunud ja sisuloojatel oleks siin kõvasti tegemist põnevate tegelaste pildile saamisega. Igastahes oli tore windowshopping .

Aga kindlasti ei peida Mykonos endas ainult pidu, brändirõivaid ja nimekaid DJsid rannaklubides. Lisaks ajaloole ja loodusele on seal peidus ka põnevaid maitseid, mis erinevad täiesti ülejäänud Kreeka piirkondade köökidest.

Kuna elu on Mykonosel tõesti kallis siis tasub teha enne korralik eeltöö ja broneerida üks korralik toidukoolitus ja kindlasti linnast väljas. Mul õnnestus seekord see üsna edukalt Get Your Guide kaudu eelnevalt seda põhjalikult uurides ja arvustusi lugedes.

Esmaspäeva õhtul võttis meid Vanas Sadamas peale pisike, päevitunud ja väga meeldiv Georgia koos autojuhiga. Meiega koos oli veel üks noor abielupaar Coloradost. Mitte just väga pikk sõit linnast välja üles mäkke ( Mykonos on lihtsalt nii pisike, et seal ei olegi pikka sõitu, ainult kohutavad ja ülikitsad ja kurvilised mägiteed ) ja astusime päikeselisele terrassile vaatega kogu Mykonose linnale ja sadamale ning meid võttis vastu Miss Francesca.

Miss Francesca on kindlasti juba ise vaatamisväärsus. Rohkem Kreeka vanaemalikku köögikunsti edasiandjat on raske ette kujutada. Tema autoritaarne olek, tume suur lokipahmakas, volüümikas ja tõsine, seismas põll ees ja käed puusas ning põrnitsemas järjekordseid rumalaid turiste. Aukartus tekkis kohe ja ei lubanud isegi oletada tema vanust. Miss Francesca ise inglise keelt ei rääkinud, aga kogu kolmetunnise kokkamise tõlkis meie giid Georgia äärmiselt kohusetundlikult. Francesca suure kogu kõrval tundus ta veelgi pisem ja abitum, kuid tegi oma töö lihtsalt suurepäraselt.

Kokkasime 5 käiku ja minu üllatuseks selgus, et ma ei ole osanud teha siiani õieti ei souvlakit ega Kreeka salatit. Lisaks sain suurepärase koolituse Kreeka mezzede valmistamisest ja õppisin ära mis on Mykonose kremidopita ehk sibula-juustupirukas, melapita ehk lihapallid Mykonose stiilis, portokalopita ja lõpuks need imelised Mykonose pontšikud ehk loukoumadesed. Saime mäenõlval päikeseloojangu taustal ühe parimatest õhtusöökidest ja senistest Kreeka kogemustest võib selle kindlasti top kolme panna.

Õhtune jalutuskäik linnas näitas selgelt, milliseks peoparadiisiks see linnake õhtul kujuneb, nii et kellel soov ennast oimetuks pidutseda siis see võimalus siin kindlasti on. Meie otsisime aga sellel reisil teistsugust Mykonost ja selle ka leidsime.

Hommikusöögi kohtadest sai meie lemmikuteks kindlasti 2, mida soovitan soojalt. Üks on pisike LaLaLa, mille omanik solvunult rõhutas, et tegemist on lalalaga mitte lalaga, kui abikaasa eksikombel valesti nimetas kohta. Hommikusöögid ja omletid on seal aga imelised. Leidub nii kohalikku kui rahvusvahelist versiooni ja magustoiduks kohalik jogurt meega on kindlasti äärmiselt mõnus päeva algus. Teine tore brunchi koht on Mykonos Brunch Club ja sealne halloumi tšilli ja meega on samuti proovimist väärt.

Üks võimalus siin midagi põnevat teha on kindlasti võtta laevareis kõrvalsaartele ( kokku on Kreekas 3500 saart ) ja neid on siin palju. Mykonose asukoht on äärmiselt mugav isegi Ateenasse viib laev vaid 2,5h-ga. Pakkujaid on palju ja pead lihtsalt kõhutunde järgi otsustama. Meie võtsime seekord mitte kohapealt vaid samuti läbi Get Your Guide ja tulemus oli nii ja naa.

Kirjeldus oli kruiis kahele naabersaarele Rhenia ja Delos koos Rhenia valge liiva ranna ja supluspausiga ning BBQ lõunaga. Minnes sellisele kruiisile pead sa täpselt järgi uurima, millise laevaga on tegu ja kuhu ta täpselt läheb ning kus toimub supluspaus. Meie paat oli igastahes Rhenial randumiseks liiga suur ja ta jäi reidile umbes 100 meetri kaugusele rannast. Ehk siis kes soovis ujuda ja saarele saada, pidi vette hüppama ja sinna ujuma. Kui sulle aga ei meeldi hüpe sügavasse sinisesse merre ja eelistad vaikselt kaldalt minekut siis jäi sinu saarele minek ära...

Väljakuulutatud BBQ lõuna oli ka üsna kaugel BBQst, kuid siiski söödav kanavarras riisiga ja vahepealne aeg kulus jälgimisele kui palju võivad üle ookeani tulnud turistid endale tasuta veini sisse kallata.

Delose külastus oli aga väga tore ja põnev ning see, et tegemist oli kogu antiikkreeka ühe kosmopoliitsema pank-linnaga, kus toimus raha ja kaubavahetus alates roomlastest lõpetades egiptlaste ja Bütsantsi rahvastega. Kogu saar on muuseum ja seal on kaevatud välja tohutu kogus ajalugu, mis annab silmad ette ka Akropolisele Ateenas. Teatrid, kauplused, pangad, spaad, Kleopatra villa, lõbustusasutused, turud, rääkimata veevarustusest ja kanalisatsioonist.

Paneb mõtlema, mis siis vahepeal juhtus ja kuhu keskaeg kogu selle kõrge arengu viis? Igaljuhul väga soovitan ära käia.

Veel mõned restoranid, kuhu kindlasti võiks minna ja mis ei ole kaugeltki mitte nii turistilikud kui teised.

M-Eating ja kohalik sibulapirukas, Mykonose stiilis lambakints ja krõbe seakõht kohaliku meega.

Otse eelmainitu vastas on kindlasti parim gyrose pakkuja ja gyros on ka kõige soodsam eine hinna kvaliteedi suhtelt, ca 8 euriga saab kätte kana pita gyrose ja ära unusta küsida lisaks sibulat ja vürtsikat tomatikastet.

La Petite Maison, selle väiksem variant, mitte mere äärne turistilikum versioon. Tore ja kodune, suurepärane Kreeka salat, huntahvena filee, lambakints sidruniga, spinati ja feta pirukas.

Miss Francesca poolt soovitatud tema venna pererestoran Philomena. Asub küll mäe otsas ja nõuab 890 meetrit ronimist, aga trenn on siis tehtud ja kõht mõnusalt tühi koduse Mykonose toidu nautimiseks. Väga maitsev ja tore. Seda külastavad põhiliselt kohalikud ja hinnatase ka hoopis teine. Soovitan ja allatulek on palju kergem 

Ja lõpuks meie absoluutne lemmik. To Maereio. Pisike pererestoran, mis avatakse igal õhtu kell 19:00. Reserveeringuid ei võta ja arvesta, et 19:00 on juba järjekord ukse taga ehk tule ca 15 minutit varem. Sealt pead võtma: Maerio vürtsika Mykonose vorsti ja fetaga, Mykonian mostra ehk kohalik vürtsikas juust absoluutselt imelise tomati ja oreganoga saial, taramosalata ehk kalamarja salat, zukiini pallid viivad keele alla ja kindlasti veel palju muud ka. Hinnad on seal täiesti taskukohased, ainult arvesta, et portsjonid on igal pool suured ehk kõike tasub võtta jagamiseks ja kahepeale 3-4 toitu ning sa oled üsna oimetu, aga õnnelik.

Ja lõpetuseks. Kui tahad lihtsalt randa, mine linna pisikesse randa ja naudi päikest ja merd otse keset linnamelu, kui tahad luksust ja teenindust ja muusikat, mine Paradise Beachile. Kõige mõistlikum sõiduvahend on buss. Keset linna on olemas maailma kõige pisem ja erilisem bussijaam, kust bussid sõidavad paari euro eest iga poole tunni tagant igasse saare otsa ja lennujaama ka. See aga kuidas need bussid sinna bussijaama saabuvad ja ennast ära pargivad, on omaette vaatamisväärsus ja seda võib jälgida pikalt. Tegemist on umbes 1000 m2 platsiga kus lisaks bussidele ukerdavad autod, jalgrattad, kohvritega turistid, lihtsalt turistid, kohalikud, kassid ( neid on siin muuseas palju ) ja veel kõikvõimalikud tegelased.

Keset kogu seda kaost on kõhetu kollase helkurvestiga vanamees, ühes suunurgas sigarett ja teises vile ning läbilõikava vile saatel õnnestub tal kuidagi selles kaoses bussid sisse ja välja saata ilma, et keegi oleks lömastatud.

Seda, et buss õigel ajal välja läheks ei ole ka mõtet loota, sest tõenäoliselt on bussijuht täiesti läbi sellest möllust kui tal lõpuks õnnestub parkida ja ta kindlasti soovib teha ühe rahustava suitsu, natuke lobiseda teiste bussijuhtide ja reguleerijaga. Siis aga lõpuks ta tuleb. Paneb sellise rajuma house muusika põhja, võtab bussi rahvast nii täis kui vähegi mahub (jah, suures bussis seisavad kõik püsti ja kinni hoida eriti kusagilt pole, nii et ole valmis kui mõni higine härra sulle sülle potsatab ) ja sõit läheb lahti . Kui sa arvasid, et nüüd sa oled pääsenud siis sa eksid. Bussijuhil on vaja ju nüüd kaotatud aeg tasa teha ja ta paneb kiiruse põhja. Aknast pole mõtet välja vaadata, sest tee on nii kitsas, et tundub mõistetamatu kuidas see buss sinna üldse ära mahub, aga kuidagi suudab ta manööverdada mööda suurel kiirusel vastutulevatest autodest, kitsedest ja inimestest ja jällegi kõik jäävad ellu. Mõttetu on kulutada raha Linnanmäel või Grönalundis, selline bussireis teeb selle kõik üle ja rohkemgi veel.

Ehk siis kuhu ma siin jäingi. Nii võid planeerida kindlasti endale mõne toreda ranna või rannapeo külastuse.

Lühikese puhkuse jooksul võiks aga siiski võtta ka üheks päevaks auto ja näha ära kogu varandus, mis sellel saarel pakkuda on. Rõhutan, et saar on nii väike, kui sa just kusagil ööbimist ei plaani, piisab päevast täielikult.

Arvestada tuleb, et kuna autod vanalinnas ei liigu siis autorendid asuvad kõik linnast väljas maantee ääres ehk üleval vanalinnast. Nõuab pisut ronimist ja kui sa oled kohvriga siis võtab see rohkem aega kui maps näitab.

Autorent on ülilihtne. Kui tuled reglementeeritud Eestist ja soovid kindlustusi ja eri pakette siis vaadatatkse sind pisut mõistmatult, aga põhimõtteliselt ulatatakse paber, kuhu panna allkiri, maksad sulas 45 euri ja auto on hilisõhtuni sinu. Kütust oli 1 pulk ja tegemist oli Citroen C1ga ( suuremat autot sellel saarel pole mingil juhul mõtet võtta ). Paluti samaga tagasi tulla. Tegelikkuses võtsime 2 pulka igaks juhuks juurde, aga terve saare ringiga ei läinud ära 1 pulkagi.

Kütus on kallim kui Eestis. Bensiin 95 on 2.25 euri liiter.

Eelneva bussijutuga sai juba kirjeldatud kohalikke teeolusid ja liikluskultuuri. Siin ei muud kui palderjanitablett võiks taskus olla ja keskmisest tähelepanlikum võiks nendel mägistel kurvidel ka olla.

Aga mida siis võiks või peaks külastama.

Kindlasti Vioma organic farmi ja vinoteeki. Seal tasub süüa ka lõunat ning võtta kahepeale üks 4 veini degustatsioon. Saad põneva koolituse ja teadmised kohalike farmerite elust ja veinitootmisest. Koht ise on äärmiselt nunnu. Kõik mida pakutakse on toodetud farmis ja lisaks on miniloomaaed flegmaatilise eesli, uudishimuliku kitse, kes tahaks sult särgi seljast süüa, kalkunite, hane ja nii mõnegi teise talu elajaga.

Järgmisena võiks peatuda Ano Mera linnakeses, mis pole kaugeltki nii turistilik kui Mykonose vanalinn ja kui tahad mõne suveniiri osta siis seal on kindlasti hinnad poole soodsamad. Lisaks on seal tore miniklooster, kust võiks ka läbi astuda ja õigeusu kulda ning karda nautida.

Kui tahad inimtühja rannaga ujumispeatust siis Agrari on imekaunis türkiissinise veega rand, kus võib vabalt looduse, päikese ja merega ühineda.

Ja lõpuks võiks sõita läbi põhjatipust tuletorni juurest, kust avanevad hunnitud vaated merele, laevadele ja kõrval asuvatele saartele, lisaks imeilus loodus ja õitsvad taimed ümberringi.

Ja ongi läbi. Viis päeva kulus linnulennul ja järgi jäid mälestused ja maitsed.

Vähemalt mõned neist maitsetest toome peatselt Saltis teieni ühe korraliku Kreeka peoga juunikuus :-)