Barcelona ja kevad kõhus

Hoolimata sellest, et Barcelona külastusi jagub mälestustesse juba korralikult, pakub see linn iga külastusega midagi hoopis uut ja üllatab taas.

Traditsiooniliselt üritan ma igal kevadkoolivaheajal midagi välja mõelda noorema põlvkonna jaoks ning seekord pakkisime kolmekesi seljakotid ning võtsin sihiks oma järelkasvule teha üks meeldejääv toiduhullude nädal Kataloonias.

Eriti rõõmustas mind ennast võimalus ilma vähimagi süümepiinata enamus osa nädalast lihtsalt tegeleda Barcelona kõige põnevamate maitsete väljakaevamisega.

Kohale lennutas seekord SAS läbi Kopenhageni, valas kenasti vett ja pakkus teed ning kohvi ja ega suurt rohkem lennust meelde jäänudki. Lennuaeg oli mugav ja maandusime kenasti õhtul kuue ajal Barcelonas.

Booking pakub aegajalt erinevaid preemiaid näiteks tasuta lennujaama transpordi näol. Talvisel Lanzarote reisil oli just see pakkumine tulnud, aga kahjuks seal me seda autot, mis vastu pidi tulema, kunagi ei näinud. Peale mõningast kirjavahetust Bookinguga, pakkusid nad uuesti võimalust sellele reisile. Instruktsioonid saabusid ja kirjade järgi oleks kõik pidanud minema libedalt ning autojuht otse väljapääsu ees ootama. Keda ei olnud, oli loomulikult autojuht... Seekord piisas siiski mõnest telefonikõnest ja kogu tähelepanu suunamisest teiselpool kõnelejale. Keel oli ei päris inglise, ei hispaania ja ei midagi muud ka, lõpuks saime siiski üksteisest aru ning umbes 15 minuti pärast saabus hingeldav meesterahvas, kes deporteeris meid parklasse ja sealt edasi saabus kohale ka omakorda hingeldav ja silmnähtavalt mossis autojuht. Ilmselt oli midagi taas segamini läinud ja juht ei olnud kindlasti planeerinud oma õhtut meie vedamisele. Igal juhul jõudsime rõõmsalt kohale ja hotelli.

Barcelona kesklinnas on suhteliselt keeruline leida mõistliku hinnaga hotelli. Isegi madalhooajal on valikut vähe ja hinnad laes. Meie koduks kuuel ööl sai seekord Gaudi hotell. Asukoht lihtsal imeline, La Rambla ja Gaudi maja vahetus läheduses. Kõik käejala juures. Tuba oli klassikaliselt keskmine kolm tärni ja ennastsalgava emana magasin seekord kapis ehk kapist välja tõmmatavas raudvoodis, millega mõne päeva möödudes suutsin juba harjuda, hoolimata sellest, et minu 174cm pikkuse juures magasin iga öö jalad hüppeliigeseni üle ääre rippumas. Boonuseks oli aga otse Meie kõrval asuv Gaudi maja, kus hommikust õhtuni tiirutas turistide järjekord, oodates võimalust ronida katusele Gaudi imekauneid mosaiiktornikesi imetlema. Meie hotelli katuseterrass asus aga otse vaatega sellele samale katusele ehk hommikuti tunnikese päikesevanni nautides, saime kenasti mitmeid kordi ka kõik tornid ära imetletud.

Jõuame siis aga nende söögikohtade juurde, mida sai külastatud ja mis 2026 aastal Barcelonasse sattudes võiks ära külastada.

Kõigepealt peaks arvestama, et enamikes vähegi arvestatavates kohtades on elav järjekord ukse taga ja paljudes kohtades broneeringuid vastu ei võetagi. Järjekorrad on siiski suhteliselt talutavad ja maksimaalselt 30-40min jooksul sa tavaliselt koha ka saad. Kindlasti ei maksa külastada kauneid ja kutsuvaid restorane otse La Rambla või Sagrada Familia vahetus läheduses. Enamjaolt on nad ikka korralikult ülehinnatud ning tihti kipuvad maitsed väga kesiseks jääma ( kui sellist sõna võib üldse muinasjutulises Kataloonia toidumaailmas kasutada). Väga ei soovitaks ka suuri kette ega teisi rahvuskööke. Kogu see imeline nende oma kulinaaria on sealkandis lihtsalt nii maitsev ja nii paljude eri variatsioonidega, et peaks rahuldama küll ka kõige nõudlikuma toidusõbra.

Koht, millest sain aastat 10 tagasi unustamatu elamuse on Cal PEP. Pisike kitsas restoran, kus surutakse sind tihedalt baarileti äärde istuma, selja taga elav järjekord, mis teinekord ulatub mitmekümne meetri kaugusele tänavale. Palav, kärarikas, toidulõhnaline... aga siis kui sa saad lõpuks oma istekoha baarileti taha siis see kõik alles algab. Vanemas keskeas härrasmehed tõmbavad laua sinu eest puhtaks ning asetavad sinna graafilise disainiga paberist lauakatte ( Huvitav kas Diverxo Dabid Munoz sai just nendelt oma menüü disainimisel inspiratsiooni?  ). Ja nüüd algab mäng ning sinu etteaste. Nad küsivad kas on allergiaid. Kui sa ütled ei siis ilmub nende suunurka mõnus muie. Sa oled vastu võetud. Pisikesel menüül on valik toite ja tapaseid, kuid kõige parem kui sa ütled lihtsalt, et tooge. Ja võluväel hakkavad sinu ette tekkima väikesed taldrikud. Tomatikastmes lõhnavad saiad, pisikesed planktonit meenutavad krõbedaks frititud krevetid, mis sinu silme ees segatakse praemunaga. Jah, just praemunaga ja maitse on unustamatu. Tuunikala tartar, mis on nii siidine, värske ja mahlane, et tahab keele alla viia, eriline ainult nendele ( muuseas igas heas restoranis on see täiesti omamoodi ja iseloomulik ) tortilla de patatas seentega, peterselli ja küüslauguga üle ujutatud kohevad roosad kalmaarid nagu piimapõrsa ninad, madeira kastmega ülevalatud morcilla ehk kohalik verivorst mustade ubadega ja lõpetuseks imeline Katalaani kreem, mis  samuti igas endast lugupidavas tapase paigas varieerub, justkui võisteldes, kes paremini suudab. Ehk siis uuesti külastades nüüd, polnud minu hämmastuseks midagi muutunud. Kõik toimis täpselt sama moodi ja pareminigi veel.

Hommikusöökideks sobivad suurepäraselt ka turud. Meie hotelli vahetus läheduses asus St Josep La Boqueria, kus saab suurepäraseid bocadillasid, ibericot erinevatest aastatest, värskeid puuvilju, mahlu ja veel sadu erinevaid maitseid. La Boqueria on aga kindlasti pisut kallim ja rohkem turistidele orienteeritud. Väikese jalutuskäigu kauguselt leiad sa aga Mercat de Santa Caterina, mis ei ole küll võibolla nii ilus ja läikiv kui Boqueria, kuid seal koos kohalikega pika leti taga kõikvõimalikes versioonides vorstikestest tapaseid nautida on kindla peale meeldejääv kogemus.

Kindlasti peab tegema päeva jooksul mõned jäätise või lihtsalt magustoidu pausid.

Soovitan otsida üles Badiani Gelato. Kohapeal võimalus ka sisse piilud jäätisevabrikusse, suurt järjekorda polnud ning jäätis on gelato suure algustähega ning näiteks tiramisu maitse viib taas teistesse dimensioonidesse.

Cinnamood pakub sulle kaneelisaiade valikut alates pistaatsiast lõpetades klassikaliseni. Soovitan läbi astuda ka Tea Shop of east west company st.  Väike lõhnav teepood, kus saad nautida palaval aprilliõhtul tassikese jääkülma roositeed.

Vahepeal oleks vaja pisut kõikidest nendest lõhnadest ja maitsetest puhata. Üks hea idee on külastada MOCOt ehk moodsa kunsti muuseumi. Saad oma silmi ja vaimu seal natuke värskendada Banksyde, Warholide või Robbie Williamsitega. Igaljuhul tasub külastamist.

Nüüd on käes pealelõuna ja algab peale siestat uus ring restoranide avamiseks. Parim aeg üks väike õhtuoode on teha just siis. Restoranid ei ole veel nii rahvast täis ja kohti võib saada. Uuele ringile võid minna hiljem ehk peale 21:00i.

Pikemalt peatuks ühel väga erilisel kohal, millel tore nimi Quimet&Quimet. Tegemist on tegelikult pea saja aastase imepisikese tapasse kohaga, mida hetkel jookseva noored mehed.

Koha teeb ainulaadseks see, et istekohti seal ei ole. On ainult püstiseisu lauad ja elav järjekord. Sissepääsul antakse sulle aeg ja see on täpselt 1 tund. Kui kell tiksub tunni täis, siis visatakse sind nagu Tuhkatriinu viisakalt ukse taha ja antakse koht järgmisele soovijale.

Juba ainuüksi selle koha seinad on vaatamist väärt. Sellist veinivalikut ei näe eriti tihti ka parimas veinipoes. Orange vein, mida nad seal pakuvad on lihtsalt MUST HAVE proovimiseks. orange veinid on muuseas üldse sealkandis suurepärased ja endiselt au sees naturaalsete cavade kõrval.

Teenindus on ülikiire. Ja need toidud...kuivatatud tuuna süda, lõhe sashimi straciatella ja meega, Ibeeria seapõsk külmalt marineeritud köögiviljadega, pisikesed meriteod, karbid, krevetid ja tursamaks, foie gras kastanitega.. Kas jätkan?

Vahepeale peaks võtma ühe päeva ja linnast välja sõitma. Selleks sobib suurepäraselt päevane tuur Montserrat mägedesse koos Black Madonna külastusega. Võtsin reisi peale pikka uurimist Get Your Guidest ja suurepärane valik oli. Meie giid Hector tegi meile alustuseks korraliku Kataloonia ajalootunni ning  Montserrat kloostri külastus oli omaette emotsioon. Montserrat mägedest on saanud inspiratsiooni paljud kunstnikud, sealhulgas Gaudi isiklikult, samuti on olnud ta pühaks paigaks või hoopis müstiliste uskumuste paigaks paljudele valitsejatele. Kloostrit üritas maha põletada ka Napoleon, aga see ehitati kenasti üles ja nüüdseks elavad selles endiselt mungad, tegutseb muusikaline poistekool ja ühtlasi on see ka üheks peatuspaigaks Santiago de Compostela teelistele.

Muide Must Madonna ei ole sugugi must selle tõttu, et ta oleks segatud mooriverega vaid väidetavalt tilkus talle lihtsalt pähe küünlarasv, mis puidu mustaks värvis.

Samas lähedal tegutseb ka nunnaklooster. Nunnad on vägagi aktiivsed kunsti, käsitöö ja ka toidu alal ning sealsamas tegutseb ka väike toiduturg, kus kindlasti peab proovima vähemalt kahte kohalikku maitseelamust. Üks on vaid sealkandis valmistatav ricotta ja straciatella vahepealset varianti meenutav juust, mis valatakse üle värske voolava meega ja mis maitseb imehea. Teine on kohalik leib, kuhu raputatakse suhkrut ja valatakse siis kuuma šokolaadi ning hoolimata kõrgest suhkrusisaldusest võiks selle ikka ära proovida.

Kui sul veab siis saad veel kõige lõpetuseks kohaliku tapasse ja veinituuri ja meil õnnestus külastada Oller de Masi veinimaja, mis on ei rohkem ega vähem kui 1050 aastat vana ja senini edukalt tegutsev.

Peamiselt on nad küll spetsialiseerunud punastele veinidele, kuid nad valmistavad väga erilist orange veini, mida tehakse vaid 500 pudelit aastas ja mille hind algab 250 eurist. Meil õnnestus seda maitsta ja sellist siidisust, mida see vein pakkus, ei mäleta küll enne.

Barcelona kevad ei ole see kui sa ei ole veetnud vähemalt pool päeva Barcelonetas, mis sarnaselt Brasiilia Ipanema rannale on kujunenud üheks Barcelona maamärgiks ja turistide sihtkohaks.

Vesi on siiski aprillikuus ujumiseks pisut liiga karge, kuid selle õige rannameeleolu saab kenasti kätte. Rannaäär on täis restorane, aga üldiselt tasub olla skeptiline nende suhtes ja pigem astuda mõni meeter linna poole ja külastada näiteks oivalise tapasevaliku ja taevalike maitsetega PERIKETE tapasse baari. Koht ise on imeväike, aga kuidagi mahtusid meie tellitud 9 erinevat tapase valikut kenasti lauale ja kadusid nagu võluväel meie piisavalt venitatud magudesse. Eraldi märkimist väärib taas must vorst ehk vürtsikas verivorst ja krõbe baklažaan meega.

Õnneks on vahemaad suhteliselt korralikud ja kõndimist sai palju, 25000 sammu ikka päevas. Peale kondijõu me teist transporti ei kasutanud ja see andis võimaluse kalorid taas maha põletada.

Üks meeldejäävamaid hetki oli aga kaua unistatud traditsioonilise Kataloonia köögi kokakool. Pisut otsimist, surfamist, AI abi ja leidsime suurepärase Chefi, kellega veetsime äärmiselt põneva õhtupooliku koos ühiste roogade valmistamise, detailide ja vanaemade nippide õppimisega. Õhtusöök sai äärmiselt maitsev ja loomulikult avanes meil see võimalus lõpuks kõik nahka pista.

Siinkohal jätaks saladuseks, mida siis täpsemalt õppisime, et oleks rõõm seda kõike ühel või teisel moel tuua edasi ka kõigile teistele.

Ehk siis tasub Saltist aegajalt läbi astuda või lihtsalt meie tegemisi jälgida 

Mis me veel tegime?

Käisime Katalaani ajaloomuuseumis, mis on muuseas üsna interaktiivseks tehtud ja pakub õpilastele ja üliõpilastele palju põnevust. Pilet ainult 6 euri ja kõik õppurid tasuta.

Mitte just kõige suurema vaimustusega minu poolt käisime ära ka PortAventura lõbustuspargis. Ma ei ole kunagi olnud suurem asi tivolite nautija, kuid jäin hääletamisel vähemusse ja sinna me läksime. Ausalt öeldes soovitan enne põhjaliku uurimistöö teha, kuidas sinna pääseda, sest selgus, et see oli meie reisi suurim katsumus. Rong mis tavaliselt sinna sõidab oli miskipärast käigust väljas ja peale 4 erinevat transpordivahendites väntsutamist ja umbes kolme tundi me kohale jõudsime. Park oli muidugi suurejooneline ja võimaldab nautimist ka mitte Ameerika raudtee fännidele. Kulminatsioon oli aga siiski äsja seal kõrval avatud Ferrari park, kus on 115 m kõrgune atraktsioon, mida seletada ma ei suuda, kuid mida läbitakse enamvähem 8 sekundiga. Tehke siis omad järeldused. Minu lapsed käisid ära, ma ei suutnud isegi seda vaadata.

Näljastena tagasi saabudes kihutasime vanalinna ja leidsime hea õnne peale taas ühe toreda tapasse koha. Nimi jäi kahjuks üles pildistamata, aga kehtis sama reegel. Mida väiksem, kitsam ja suurem järjekord ukse taga, seda kindlam valik. Märkimist vääris vermut apelsini ja oliiviga ning meie kodune kartulisalat tapasena ja selle kuhjal uhkelt lebamas kergelt marineeritud tuuna kõht. Suurepärane kooslus muuseas.

Ja kui siis veel tuleb ikka tahtmine üks väga ilus turistikoht läbi käia siis võiks selleks valida Los Caracoles, kus tundub, et ööpäev läbi grillkana õues ahjus keerleb ja turistide hordid ei vaibu. Mitte aga kanast ei tahtnud ma rääkida vaid nende kuulsad teod, mis serveeritakse mõnusa Ibeeria sea puljongis, väärivad kindlasti maitsmist.

Lõpetuseks, kui sul lennujaamas kõht tühjaks läheb siis eelpool juba mainitud Dabiz Munoz Diverxost on avanud seal oma kiirtoidu koha Hungry Club. Hinnad on küll krõbedamad, aga portsjonid korralikud ja maitsed 2022 ja 2023 aastate maailma parimale kokale kohased. Ilmselt liigub kogu maailm ikka selle poole, et selline maailma edetabelite tipus olev ultraklassi söögikoht võib olla, kuid reaalne elu nõuab elamist ja arved maksmist ja see tuleb hoopis maisemaid maitseid jagades.

Mersi Barcelona!

https://video.wixstatic.com/video/67bdce_5c5a5033c28a48c590b69e7c473f78c0/480p/mp4/file.mp4