Kuidas ma läksin Toskaana pulma.
09.September.
Kõik sai alguse sellest kui minu imearmas ja kaunis sugulane ühel päeval Salti ukse vahelt sisse piilus ja teatas saladusliku näoga, et soovib mulle midagi anda.
Väike eelinfo küll juba oli, kuid kui pulmakutse minu käte vahele libises, oli see hoopis teine põnevus, mis mind haaras. Pulmad. Toskaanas. Neli päeva. Kõlab nagu heas Ameerika filmis.
See kogemus mul veel puudub ja ega viimasel ajal üldse keegi nii väga pulmi korraldada ei taha. Rääkimata kuludest on see siiski väga suur ettevõtmine. Kuidagi on juhtunud nii, et viimased pulmad, kus käisin olid samuti välismaal ja tegu oli siis Austria pulmadega Viini lähedal imekaunis mägikülas, kuhu on just pulmadeks korda seatud üks korralik loss.
Lossi omanikud on armas vanemas keskeas gay paar, kellel ei ole puudust kindlasti maitses ja stiilitundest ning sobivalt glamuuri ja kitši on samuti kogu lossis. Igal juhul oli üks meeldejääv Austria-Eesti pulm ka see.
Siinkohal lisan paar fotot selles mainitud pulmast ka ja siis pöördun teemaga tagasi jälle eesootavasse Toskaanasse.
Reisinud oleme viimastel aastatel väga palju, kuid mingil põhjusel ei ole päris palju aastaid just Toskaanasse sattunud, seega võtsime kolm päeva enne pulmi lennu Rooma ja otsustasime teha väikese tiiru enne põhisündmuse algust.
Rooma lennujaamast saame homme hommikul rendiauto ja juba ootan ärevusega seda, sest minu armas abikaasa otsustas tellida elektriauto. Paar aastat tagasi käisime Hispaania lõunarannikut avastamas ja siis tegime sama vea. Tegemist oli küll siis pisikese Fiatiga, kuid suur osa reisist möödus laadimispunkte otsides ja peale mõningaid arutlusi jõudsime järeldusele, et loobume edaspidi siiski reisidel sellest keskkonnasõbralikust variandist.
Risto on aga kõikide läikivate ja põrisevate ning mittepõrisevate mootorite hull ja kui talle pakuti illusoorset ja tundmatu päritoluga kaunilt läikivat Hiina täiselektriautot siis oli ta müüdud. Ega siis midagi, loodetavasti on Itaalias rohkem laadimispunkte ja saame hakkama.
Tänane päev möödub tormates ühest sihtpunktist teise, lõpetades tööjuures kõik vajalikud projektid, organiseerides lapse õppimised ja elamised minu äraolekul ning üritades pakkida kogu neljaks päevaks pulma vajaliku pluss veel eelneva reisi varustuse ühte käsipagasisse ja seljakotti.
Homme juba kell kuus hommikul lennujaama ja siis ootab Tallinn-Helsingi-Rooma lend ning seiklus algab. Jätkan täiendustega juba peale maandumist sihtpunktis.
10.September.
Ei plaaninud kirjutada enne esimesse ööbimiskohta saabumist, kuid vahel juhtuvad ootamatused, mis juba on muutnud meie esimese päeva plaane.
Hommikune Tallinn-Helsinki lend möödus kiirelt ja magades. Sama kiiresti saime ka Finnairi Rooma lennule ja lubatud lennuaeg oli 3h20min ning kapten mainis vastutuult. Esimesed 2h möödusid taas kiirelt ja õnnestus veel magada.
Siis see algas. Algul väike turbulents ja siis jälle vahe. Siis uuesti ja üha hullemaks läks. Lõpuks teatas kapten, et nüüd hakkame maanduma ja umbes 35 minutit veel... ja sööstis äikesepilve. 45 minutit lakkamatut Linnanmäki kõige hullemat atraktsiooni, lisaks karjuvad ja oksendavad inimesed. Peale oma karjääri merel ja lennunduses, arvasin suurema osa hirmsaid olukordi üle olevat elanud, aga see oli tõesti väga paha. Lõpuks sai kapten ise ka aru, et maanduda ei õnnestu ning järgmine info tuli, et... maandume Napolisse. 50 minutit uuesti kõrgustes ja siis saime lõpuks rattad maha Napoli lennuväljal. Alguses lubatud kiire tankimine ja loodetavalt paremaks minev ilm ning uus katse Roomaga, on osutunud praegu kahetunniseks katsumuseks Napoli lennuväljal lennukis, kus ootame endiselt bussi, kus rahvas saaks olla tankimise aja. Mida pole, on buss ja tankimine. Hetkel edasine info puudub... eks siis hiljem meie seiklustest edasi.
Peale neljatunnist ootamist lennukis jõudsime lõpuks siiski Rooma. Esialgu plaanitud Hiina elektriauto oli juba selleks ajaks uue peremehe leidnud ja meile anti Citroen DS7.
Kes on Roomas käinud see teab, millised ummikud on isegi taksoga lennujaamast linna sõites. Meie võtsime küll suuna Firenze peale, kuid sellest hoolimata tuli teha umbes tunnine ring ümber Rooma linna ja siis algab sadu. 35 mm korraga ja äike. Kahvatuvalged nooled tungivad maasse otse kiirtee kõrvalt ja kõrvulukustav mürin paneb auto värisema.
Loobume ühest plaanis olnud väikelinnast ja sõidame nüüd Montefalcosse ja ööseks Perugiasse. Broneerime pisikese Primavera Mini hotelli seal. Jäänud on 38 minutit...
Aga vihm hakkab vaibuma.
11.September.
Uuesti teel. Aga mis siis eile veel juhtus?
Montefalcosse jõudsime pisut kergema vihmasabinaga ja pisike varase keskaja kindluslinn oma hunnitute panoraamvaadetega Umbria, Trevi, Todi jne peale jättis taas ühe uskumatu mälestuse. Pilve sisse mattunud ja kaugelt orust paistmas nõiduslik loojuv päike.
Põgenesime vihmasabina eest väikesesse Farmacia nimelisse veinibaari, kus vanem härrasmees meid lahkelt tervitas ja sisse juhatas. Olime ainukesed külalised ja ega sellistes linnakestes ja külades keegi väga midagi peale Itaalia keele ei räägi. Meid päästis tagasihoidlik Hispaania keele oskus. Olime väga näljased ja meie palvele väikese antipasti kohta, valmistati meile viie minutiga hiiglaslik taldrik parimaid maitseid
Lisaks saime degusteerida Montefalco 2016 ja 2020 aasta veine ja just sealt piirkonnast tulevad tõesti suurepärased veinid.
Montefalcole tiir peal, sõitsime edasi Perugiasse, kus ootas meid ees sedakorda väga õnnestunult valitud Primavera Mini hotell. Pisike perehotell, toaga Karlssoni moodi katusekambris, imelise terrassi ja vaatega kogu linnale.
Lisaks üks ülimalt maitsev õhtusöök Osteria A Prioris ja sealne veinivalik ( ainult kohaliku piirkonna omad ) võttis silme eest kirjuks.
12.September.
Kaunis hommik algas trenniga katuseterrassil ja siis jalutuskäiguga Perugia vanalinnas. Perugia on koht kus võiks kindlasti olla kauem. Tegemist on nii ajalooliselt kui arhitektuuriliselt väga toreda linnaga ja lisaks 14 sajandist pärit losside külastamisele tasuks kindlasti ka ära näha Pozzo Etrusco ehk üks väheseid keskaegse Euroopa puhta vee kaevusid, millest jätkus vett kogu linnale. Boonusena on kogu elu sealkandis ülimalt odav Nii toit kui jook.
Aga siis oli aeg jätta hüvasti selle toreda linnaga ja gps sai uue ülesande viia meid linnriik San Marinosse. Valisime väikesed mägiteed ja saime hunnitud vaated Toskaanast Emilia Romagna maakonda ning lisaks boonusena 3h iiveldust. 100 km sõidad minimaalselt 2h ehk siis võid ise ette kujutada juba kuidas see sõit välja nägi.
Siiski tegime ühe toreda ja vägagi soovitatava vahepeatuse toreda nimega Panicale linnakeses, kuhu võib rahulikult sisse põigata ilma suurema paanikata
Tegu on taaskord ajalooliselt väga vana kindluslinnakesega, millest nüüd on saanud tõeline turismipärl. Parajasti oli seal teatrifestival ja kogu linn oli kaunistatud stiilselt tuules lehvivate kübaratega. Väike lõuna ühes toredas Kuke nimelises restoranis ( suurepärane oli muuseas ja omanikuhärra oli ise kõike lahkelt tutvustamas ja soovitamas )
Ja siis ta tuli...
....San Marino kerkis mäe otsast justkui ei millestki. Peale tõeliselt väsitavat kurvitamist säras see kaunis 300 aastal loodud Vabariik kogu oma kivises ilus meie peade kohal.
Veel 15 minutit tiirutamist mäe otsa ja kohal me olime. Parkida sai kenasti linnavärava taha ja parkimistasu 8 euri ööpäev, millele lisandub hotelli allahindlus, tegi juba esimese emotsiooni väga positiivseks.
Hotelli meil ette broneeritud ei olnud ja valisime peatänava ääres asetseva La Rocca. Äärmiselt meeldiv perenaine tervitas soojalt ja sõbralikult ning viskas paar toredat nalja ka. Ütles, et just meie jaoks on üks tuba ootamas ja saime miljoni dollari vaatega mäe tipust sadade kilomeetrite kaugusele vaatega toa. Seal rõdul istudes tundsin nagu Rapuntsel, et viskaks patsi alllinnale
San Marino on pisike linnriik ja inimesed siin on äärmiselt sõbralikud ning erinevalt paljudest Itaalia väikelinnadest, räägib enamus inglise keelt. Seda mainisid nad ka ise, et oleme väike riik ja keeli on vaja rääkida. Hinnad on siin tunduvalt odavamad ja kuna tegu ei olu EU-ga siis õitseb parfüümi, naha ja muu pudi-padi äri siin täiega.
Kohustuslik on käia läbi ka kolm torni ja iidne kivilinnus, mis meenutab muuseas väga Kuressaare linnust .
Vahtkonna vahetus, kus tuttides mütsidega vahtkond iga tund tseremoniaalseid vahetusi teeb, on ka kohustuslik ära vaadata.
Kokkuvõttes on tegemist väga rahuliku, turvalise ja õnneliku linnaga, mis avaldub välja igal sammul.
Leidsime ühe toreda restorani nimega Il Bere ja sealsed vongoled kohalikus sidrunikastmes viisid keele alla. Kuna tegu on siiski Emilio Romagna piirkonnaga, tuli nautida ka üks kuiv Lambrusco ära.
Magasime suurepärase öö ja järgmisel hommikul viis tee juba Firenzesse.
12.September.
Kolme erineva tee poolt, mis Google Maps välja pakkus, otsustasime peale mõningast arutelu taaskord mägitee kasuks, mis näitas küll vaid 114 km, kuid aega 3,5h.
Väga pikemalt sellel teelõigul ei peatuks. Ega seal midagi väga meeldivat pole, eriti kõrvalistuja kohal, kus üks kurv teise järel mäest üles ja alla pani organismile jälle korraliku tivolikatsumuse. Õhutemperatuurid oli tõusnud allpool 30ndatesse kraadiesse ja üleval mäeotsas jälle 23-24. Mingil hetkel oli siiski tunne, et nüüd oleks vaja korraks värskendust ja umbes tund enne Firenzet asub väike mägikuurort Bagna di Romagna, kus omakorda peitub väävlibasseinidega mullitav õndsus ja terviseparadiis Roseo Euroterme. Maksad 20 eurot, saad käterätiku ja ujumismütsi (!) ning istud rõõmsate tervisest pakatavate Itaalia pensionäridega mullitavas ja vannisoojas termaalbasseinis. Kõik on äärmiselt puhas ja erksinine taevas ja kuldne päike, roheline mägimets ümberringi ning soe ja mullitav väävlivesi oli parim, mis elult sellel hetkel tahta võis.
Tunnike Itaalia mägispaad mõjus täpselt nii värskendavalt, et viimane tund Firenzesse lausa lendas.
Kõige rumalam mõte on Firenzesse sõita autoga vanalinna. Veel rumalam on seda teha suure autoga. Meie tegime mõlemat ning vähe puudus, et me oleks oma mapside järgi ennast lihtsalt ühte kitsasse vanalinna tänavasse kinni kiilunud. Õnneks sööstsid abivalmis Firenze poisid appi autot manööverdama ning peale mõningast kisa, vehkimist ning terve tänava elavat kaasaelamist pääses minu kallis abikaasa autoga välja ilma ühegi kriipsuta. Küll peegeldas tema pilk läbielatud dramaatilist kogemust vägagi elavalt.
Võtsime ühe apartemendi suhteliselt vanalinna keskel ja lõpuks leidsime ka parkimise garaaži kuhu saime meie hõbedase kaaslase kenasti sisse sokutatud ( muuseas sellised tasulised garaažid on ainuke võimalus üldse Firenze vanalinnas parkimiseks ).
Koos meie AI sõprade George ja Jupiteriga () suutsime leida turistide üleküllusest pakatavast linnast ka imetoreda väikese restorani Trattoria Giovanni. Laua saime puhtalt ime läbi, peale minu püüdlikult anuvat lugu kuidas me Eestist just nende restorani pärast kohale sõitsime. Jätsime kurvastavad jaapanlased ukse taha ootame ja sukeldusime toiduparadiisi. Maitsed olid meeletult head ja seal võid julgelt kelneril lasta endale veinisoovitused ja toidud ka välja pakkuda ning mitte millegi üle ei pidanud kurtma. Pisut vürtsikas nende restorani versioon amatriciana pastast viis keele alla ning klaasike Montepulciano punast sobis nagu valatult. Kui üldse midagi siis lihtsalt pead arvestama, et kui soovid teha antipasti, primi piatti ja secondi ka siis portsjonid on suured .
Lisaks sellele imelisele restoraniõhtule pakkus Firenze meile just seda fiilingut, mida ainult see Euroopa moe, kunsti, ajaloo ja toidupealinn võib sulle anda. Nagu eespool mainitud siis selles linnas ei ole sündmused maailmas avaldanud mitte mingit mõju ja elu keeb endiselt suure mulinaga üle ääre.
Mainiks ära veel ühe toreda veinipoe kus ostsime meie pruutpaarile sommeljee soovituse järgi maailma parima Chianti Reserva just sellest piirkonnast kus pulm toimus ja Vivino andis igal juhul 98%. Lisaks oli seal võimalus maitsta maailma kõige paremaid veine ja 40 ml Sassicaiat 2020 koos väikese blind testi mänguga kadus nagu võluväel .
13.September.
Hommik äratas Firenze vanalinna häältega ja nüüd hakkas tulema juba väike pulmaärevus ka peale. Jalutasime raudteejaama, kust liitus meiega minu vanem laps ning sõit kogu reisi põhisihtkohta algas. Firenzest umbe 1,5h sõitu.
Villa Cozzano asub täpselt Umbria poolses Toskaana südames ja pilt, mis ümber selle punastest tellistest laotud villade kompleksi avaneb on täpselt nagu Vincent van Goghi maalilt. Kui me autost välja saime siis võttis lihtsalt alguses ahhetama ja pärast tekkis tunne nagu oleks sattunud muinasjutu või filmi sisse ja enam sealt välja ei saa. Viinamarjapõllud, oliivisalud, juba pisut kuivanud päevalilledega lagendikus, küpressidega ääristatud mäekesed ja orud, rohelus ja mesilaste sumin. Aeg jäi seisma.
Ja siis see pulmapidu. Esimene õhtu hunnitus looduses, pizzaahi ja värsked pizzad. Loomulikult voolas sellesama mõisa vein samuti ojadena ning prosecco oli mainimist väärt, Eestis ei ole ma mitte kunagi sellisel tasemel proseccot saanud ja õigemini ma ei joogi seal seda kunagi.
34 inimest maailma 4 erinevast paigast olid kohale tulnud, et kõigepealt olla selle imekauni pulma külalisteks ja seejärel lihtsalt nautida elu ilu ja võlu.
Teine päev oli suur päev, mille ettevalmistus algas basseini ääres väikese eelsoojendusega ning siis kui kõik olid ennast uhkelt üles löönud, toimus see põhisündmus. Oliivisalus suure tamme alla, milline koht võiks veel parem olla ühise kooselu õnneks
Hiljem õhtusöök ikka Toskaana moodi nelja käiguga ja ikka seal oliivipuude vahel pika laua taga... Pidu jääb meelde kauaks.
Järgmine päev oli ilmselt parim taastumine, mida üks elav inimene, kes on suure peo eelmisel õhtul maha pidanud, võib tahta
Terve päev basseini ääres, regulaarsete värskendustega jahedas basseinivees ja mitte midagi tehes. Õhtu lõpetas taas pika laua taga, õhtusöök lasanjega ning vabaõhtukino Toskaana tähistaeva all ning filmiks ei midagi muud kui Sex and the City aastast 2008.
Paraku juhtub nii, et iga asi lõppeb ühel hetkel ja eriti kiiresti kipuvad lõpu saama elus need kõige paremad hetked. Samas usun mina, et iga lõpp on millegi uue algus ja eks siis varsti on jälle midagi põnevat tulemas. Kõik mis elu annab tuleb ju kahe käega vastu võtta .
Jälgi siis minu ja SALTi tegemisi, sest Igal juhul on kindlasti oodata SALTis ühte ägedat Toskaana õhtut ja lisaks kõigele muule on uusi maitseid terve nimekiri, mida kõike soovin teieni tuua.
Arrivederci-Good bye until we meet again.
Comments