Kulinaariamaraton Sardiinias Cagliaris.

Tiina

Oct 12

8 min read

Rahutu hing nõuab oma osa ja minu adrenaliiniannus erinevate riikide kulinaariast ei ole kaugeltki veel mitte täidetud.

Kes kogub raha auto ostmiseks, kes ehitab maja või suvilat, kes ostab kalleid riideid või koduesemeid, kes teeb ennast kusagil kliinikus kaunimaks. Mind ei saa lahterdada mitte ühtegi eelpool mainitusse. Suuremale osale pisut mõistmatuks jääv pahe või hoopis õnnistus on minu kirg reisida ja leida uusi maitseid ning kulutada teenitud rahanatuke emotsioonidesse, hetkedesse, seiklustesse, inimestesse ja muidugi maitsetesse.

Ehk siis oli tungiv vajadus leida midagi mitte kaugelt, aga seni külastamata paigast ja mingil seletamatul põhjusel osutas suund sellel sügisel jälle Itaalia poole ning Wizzi ja Ryanairi koosluses leitud meeletult hea hinnaga piletid ei lasknud pikalt mõelda ning Cagliari ja Sardiinia olid taskus.

Ma ei ole alati kõige parem reisikaaslane inimestele, kelle jaoks on toit vaid kõhutäide ja erinevate toiduelamuste otsimine ja nendele raha kulutamine tundub peast põrutada saanud kodaniku tegevusena. Seekord pean suured tänud ütlema oma kõrge taluvuspiiriga sõbrannale ja tema pojale, kes minu turnee suutsid rõõmsalt välja kannatada ja loomulikult minu tütrele, kes õnneks või kahjuks on samuti oma ema pisikuga nakatatud ning kellega kokku tuli kolmest kohal viibitud päevast tõeliselt lõbus kulinaariamaraton, lisandiks päike, meri, flamingod ja jalgrattamatk ka.

Nagu juba mainitud sai siis seekord lend seljakotiga ja odavlennufirmadega. Tallinn-Rooma-Cagliari. Öine lennujaama vahetus käis taksoga kiirelt, hämmastas vaid see, et Ciampino lennujaam on enne 4:00 öösel põhimõtteliselt suletud ning vaid ukse ees on mõned pingid ja väike ala kus täiesti arvestatav seltskond inimesi magas toolidel, põrandal ja kus võimalik.

Alles 4:35 algas turvakontroll ja saime sisse. Kell 7 olime kenasti Cagliari hommikuhämaruses lennuväljal. Mõnekümneminutilised magamistsüklid olid aga jätnud oma jälje ja kui me saime kätte oma korteri siis vajusime kõik mõneks tunniks väljateenitud iluunele.

Ööbimiskohaks oli Sundira Traditional House, mille valisin just asukoha järgi, et asuks vanalinna südames, kuid tegelikult said kõik ootused ületatud. Korter asus vico Vittorio Emanuele II tänava keskel ehk paremat asukohta annab tõesti otsida ja 2 suurt ruumikat tuba eraldi vannitubade, köögi ja tänavarõdudega, olid samuti ootustest kõrgemad. Kui midagi siis pidev tänavamöll, mis iga päev algas 7:00 tänavapuhastusauto ja kohe seejärel prügiauto mürinaga. Õhtune melu enne 2:00 eriti lõppeda ei tahtnud, aga sellega harjus kiirelt ja peatselt magasime juba rõduuksed lahti, kuulmata vähimatki häält. Tegelikult oli see ju meie enda valik, et sellise ööbimiskoha valisime ja õhtul aknast seda melu ja väikese Cagliari mulisevat ning kuuma elu jälgida oli suisa nauding. Vahest läheb mõte paratamatult meie kauni vanalinna peale ja pidevatele probleemidele, kaebustele, kurtmistele. Kallis rahvas, no kus siis veel elu peaks käima kui mitte unikaalsetes vanalinnades, mis peaksid tooma riigile kuulsust, turiste ja ilmestama kodulinna elu. Kui sa valid omale elukoha siis peaks selle ikka piirkonna järgi valima, vastavalt sellele, milline müratase on sulle aktsepteeritav, mitte leidma silmailule vastava koha, arvestamata selle piirkonna väärtust ja võimalusi ning kangekaelselt nõudes vaid seda, mis endale sobiv tundub.

Hästi, kaldusin nüüd vahepeal teemast kõrvale ja tagasi Cagliarisse.

Linn on täis väga toredaid hommikusöögi kohti ja kohvipoode. Tiramisu ice latte, strawberry matcha, coconut matcha ice latte, igaüks nagu omaette kunstiteos. Kindlasti soovitan läbi astuda caffe’del’artest ja Eva’s coffeest. Lisaks hommikusöögiks croissant pistaatsia kreemiga, creme caramelliga või hoopis rõngas New Yorgi croissant, mis upub šokolaadi. Või äkki Viini stiilis kohvik nimega 1901, valged linad tänavaäärsetel laudadel, Egg Benedictid, kohevad pannkoogid vahtrasiirupiga, scrambled eggs õrnsoola lõhe ja avokaadoga briochel..Või hoopis nurgapealne Moca Domus pakub capuccinot vahvlitopsis karamelli ja kaneeliga ning kui inglise hommikusöök on liiga tavaline siis võta hoopis palpettede kauss ehk kohalikud mõnusad lihapallid pancetta paneeringus.

Hinnad on hommikusöögil ilmselt Euroopa keskmised. Erinevate kohvide hinnad 2-6, croissant 2-3, võileivad ja korralikumad hommikusöögid 6-12.

Oktoobri algus on Cagliaris suurepärane rannapuhkuseks Põhja-Euroopast saabujale. Sooja on umbes 23-27, pisut rohkem tuult ja pilvekesi kui ehk augustis, aga vesi on türkiissinine ja läbipaistev ning väga soe. 25 kraadi kindlasti.

Rannad asuvad pisut kesklinnast väljas ja Poetto on kindlasti kõige tuntum ja suurem. 6 km liivaranda täis rannakohvikuid ( kus tihti mängib ka dj ) ja soovijatele rannatoolid.

Poetto on piirkond kuhu võib kindlasti rannapuhkuse soovijatel ka ööbimine võtta. Kuna vahemaa vanalinnaga on ca 15 min taksosõitu ja uber just kõige odavam pole siis tasub kindlasti pikema viibimise korral hoopis auto rentida ja mööda saart pisut ka ringi sõita. Kolm päeva on aga selleks liiga vähe ja paras vaid ühe piirkonnaga tutvumiseks. Seljakotiränduritele liiguvad Sardiinias ka rongid, aga kõige mugavam vast ikka rendiautoga. Kohalik takso äpp on ka täitsa olemas. ITtaxi, hind on uberist küll poole odavam kuid kahjuks on seda üsna raske kätte saada. Paar korda õnnestus, kuid enamjaolt kippus ta jääma kerima ning ooteaeg muutus väga pikaks. Uber vastupidi on kohal suurte ilusate autodega 2-3 minutiga ükskõik kus.

Pealelõuna võiks jalutada läbi vanalinna kaunimad kohad. Piazza Yenne väljaku, Bastione di Saint Remy vaateplatvormi jõuab ka Castello kvartalisse ja katedraali juurde. Vaateplatvormilt alla tulles leiad ühe toreda pizzakoha Plazuela kus pakutakse algusest lõpuni Sardiinia käsitööpizzat ja see on teistsugune kui sinu senine nägemus Itaalia pizzast on olnud. Sardiinia pizza on paksuke ja õhuline, kujult ovaalne, meenutades rohkem flammi. Enamjaolt leiad sealt pealt kala või mereandide katte, kuid pepperonit saab ka. Minu kindel lemmik oli anžoovise pizza kapparite ja lambajuustuga, kuid mainimata ei saa jätta ka tomatist tuunikala.

Vermentino on Sardiinia vein ehk siis kui juba veini võtta siis võiks see olla ikka kohalik vermentino.

Esimeseks õhtuks otsisin ma läbi erinevate soovituste ja lugude välja restorani nimega Stella Marina di Monte Cristo. Selle nime võiks meelde jätta ja sellest tuleb natuke hiljem üks pikem lugu. Selleks õhtuks, aga mul seda broneerida ei õnnestunud ja heas usus marssisime restorani avamise ajaks ehk kella kaheksaks sinna kohale.

Juba nähes seda vana puust ust luitunud kirjaga peal Monte Cristo ja mitte ühtegi muud märki restoranist, olin ma müüdud. Kangutasin pisut garaažiust meenutava ukse lahti ja kogu see rustikaalsus, hämarus, lihtsus ja toidulõhn, mis sealt vastu kargas, muutis mu meeled hetkega õndsuse seisundisse. Kaks venda seda kohta peavad ja mulle oli soovitatud küsida Senior Jacobot. Senior Jacobo osutus hallipäiseks kokariietes härraks, kes põrnitses mind mõtlikult ja teatas Itaalia keeles, et kui broneeringut pole siis pole lootustki saada. Anuvalt püüdsin ma selgitada, et tulen ühest imelikust kohast nimega Eesti ja mul on ka restoran ja ma jubedalt armastan süüa. Ta oli mind juba peaaegu uksest välja surumas, kui tagantpoolt ilmus välja tema vend, kes vaatas meid ja ilmselt hakkas tal kahju. Nad seletasid pisut omavahel ning siis öeldi meile-laupäev, kell 20:30. Olge kohal!

Mitte väga kaugel eespool mainitud restoranist on aga taas üks tore Viini stiilis kohvik-restoran nimega Antica, kus koguneb selline edukate kirjanike-kunstnike koorekiht ja klaasi kohaliku kihiseva kõrvale alustab kindlasti keegi sinuga põnevat vestlust maailma tähtsatest asjadest.

Kuna kõht jäi siiski sellel õhtul tühjaks siis samal tänaval üle tee leiad veel paar toredat restorani ja seekord otsustasime siis ühe Michelini ka ära proovida.

Ikka sealsamas tänaval leiad Luigi Pomata nimelise söögikoha, mis köitis just seetõttu, et 15 aastat igal aastal on saadud Michelin. Kaheksajalg pearoana oli oivaline ja desserdiks pakutud Maroko stiilis ananass kardemoni ja granitaga viis ka keele alla, aga seda päris wowd ka ei olnud. Teenindus oli suurepärane, aga ju siis mõni asi hakkab kusagil üksteist kordama ja see üllatus polnud enam nii suur.

Pigem oli kahju, et proovimata porceddu ehk traditsiooniline kadaka ja mirdiga röstitud siga, mida pakkuv restoran asus ka muuseas just seal samas lähedal. Aga kõike ei jõua ja midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.

Päev nr. kaks möödus peale hommikust prügiauto äratust turisti vaimus ja kohustuslikud vanalinna poodide tänavad said ka kenasti läbi jalutatud. Lastel rõõmu kui palju.

Siis aga oli kell sealmaal, et võtsime taas takso ja seekord viis sõit Cagliari külje all asuvasse väikesesse külakesse nimega Sestu. Kauaoodatud kokakoolipäev oli kätte jõudnud.

Sestus võttis meid vastu oma vanaemale kuulunud kortermaja esimese terrassikorruse korteris Julia. Julia, kes töötas 12 aastat Milano tipprestoranides ja leidis nüüd oma juured ja motivatsiooni vanaema kodus, korraldades toidukoolitusi ja cateringe, oli täis positiivsust ja indu juba esimesest hetkest. Põlled ette ja sukeldusime Sardiinia köögi saladustesse.

Valmistasime culurgionesed ehk sardiinia ravioolilised täidetud kartulikreemi, mündi, küüslaugu ja parmesaniga, siidised taglaitelled otsast lõpuni basiiliku ja tšilliga Sardiinia tomatikastmes, antipasti di terre, mis sisaldas endas muidugi pane carascaud ehk kohalikku krõbedat lameleiba, Pecorino Sardo ( pecorino on muuseas lambajuustu kõrval sardiinia kõige tuntum juust), Salsiccia di Cinghiale ehk metssea vorst fenneliseemnetega, Prosciutto Crudo & Lardo jne.

Desserdiks tuli aga culungioneddos ehk magusa täidisega culurgiones lamba ricotta, sidruni ja apelsinikoore ning mandlitäidisega. Peale valatud kohalik mesi. Jälle viis keele alla. Kõik see koduses miljöös, muidugi koos traditsioonilise veini ja lõpetuseks myrto ehk kohaliku mirdi likööriga.

Julia pisipoeg oma säravate silmade ja ennastunustava energia ja lõbususega võitis veel lõpuks kõigi südamed.

Väga soovitan üks selline õhtu oma resiplaanidesse panna, kas just Sardiinias, aga ükskõik kus parajasti tee viinud. Saad lisaks tarkusele ka korraliku positiivse emotsioonilaksu.

Viimane päev möödus taas rannal peesitades ja muuseas Poetto rannabaaridest ei maksa oodata imelist teenindust, küll aga suurepäraseid mereannimaitseid ja kogukaid portsjoneid.

Nagu te mäletate siis kätte oligi jõudnud laupäeva õhtu ja kauaoodatud Monte Cristo külastus oli kohe saamas teoks.

Hüppasime toast läbi, et midagi soojemat peale haarata, sest õhtud lähevad üsna jahedaks ning läksime liiga vara teele. Tegime vea, sest nägin teel ühte väikest söögikohta, mida pidas vaid üks mees. Mingi ime läbi suutis ta olla nii köögis kui lauas ja parim, mida ta pakkus oli just tema valmistatud taglieri ehk käsitöösuupistete valik suurel puuliual. Me loomulikult ei suutnud sellele vastu panna ja tellisime ühe. Tacca oli muuseas selle koha nimi. Arvestama peab, et kui taglieri tellid siis see on tõeliselt SUUR liud ja kõik need fermenteeritud köögiviljad ja juustud ja muud hõrgutised on lihtsalt oivalised.

Lühidalt, kui lõpuks kauaoodatud restorani jõudsime oli kõht suhteliselt täis.

Aga siis me sees olime ja lauas ka. Monte Cristo strateegia on lihtne. Igal õhtul pakuvad nad 6-7 käigulist menüüd, mida välja ei reklaamita ega ette ei tea. Menüü hind ei ole rohkem ega vähem kui 35 euri (!). Küsimusi palju ei tule, samuti mitte veinikaarti. Ainult: Red or white?

Natuke selle restorani ajaloost ka. Stella Marina di Monte Cristo on üks Cagliari legendaarsemaid restorane, mille ajalugu on tihedalt seotud Sardiinia kuulsaima jalgpalluri Gigi Rivaga.

1990 aastal kolisid vennad Delanad pärast aastaid Milaanos töötamist tagasi Cagliarisse ja avasid Marina linnaosas oma restorani. Restorani igapäevaseks külaliseks sai Gigi Riva, kellele on restoranis nüüd, peale tema surma, lausa laud pühendatud.Restoran on tuntud oma kindla ja väga traditsioonilise mereannimenüü poolest, mis on püsinud aastaid pea muutumatuna.

Igaljuhul alustasime meie oivalise mereanni taglieriga, mille liud oli pea sama suur kui mõni Mustamäe köögilaud. Habemenoad, veenuskarbid, merikurat, hiidkrevetid, hapendatud köögiviljad, kõik suurepäraselt maitsestatud ning küpsetatud. Järgmine tomatine ja pikantne fregola pasta uppumas tomatikastmesse. Siis veel suurem liud, mis tõenäoliselt valmistatud merest välja uhutud paadiosadest. Kergelt marineeritud puuviljad, äsja grillilt tulnud terved kuldmerikogerid, krõbedad röstitud kalmaarid, beebikaheksajalad lehvitamas.

Lõpuks me veeresime kogu seltskonnaga uksest välja, näol ikka veel naeratus ning täpselt veel aru saamata, millisest mängust me just osa saime.

NB! Kohvi seal ei pakuta ( väidetavalt vaid Gigile oli pakutud ) ja jootraha keelduti kategooriliselt vastu võtmast.

Kolm päeva läheb väga ruttu, aga kolme päevaga on võimalik teha väga palju.

Mainimata jäi veel flamingopark ja rattamatk. Arvesse peaks võtma, et vändata tuleb nii 10 kilomeetri ringis ja osa teest on korralik maastikurada. Jalgrattaid laenutatakse kohapeal ja võibolla on isegi mõtekam võtta see ratas terveks päevaks, vahepeal rannas aega veeta ja piirkonnaga tutvust teha.

Paljureklaamitud flamingod ise just eriti lähedale ei tulnud ning enamjaolt oleks nende jälgimiseks binoklit vaja olnud. Need üksikud, aga kes lähemale tulla julgesid, särasid oma õrnroosas ilus tõeliste kuningannadena.

Ja muidugi Rumbu Tumbu  Ma arvan, et igal maal on alati üks Rumbu Tumbu. Meie leidsime ta Poetto rannast kõikvõimalikku träni müümast ja kui ta lõpuks oli ahastusega veendunud, et meist ei saa tema kraamile ostjaid ning hingepõhjani solvununa teatanud, et ma olen ,, bad woman,,. Siis lõpuks ta avanes, rääkides, et on Keeniast Nairobist ning nägu nalja täis teatas, et on Rumbu Tumbu. Veetis meiega veel mõne aja rääkides lõbusaid lugusid ning lahkus siis lauldes üle ranna Rumbu-Tumbu-Rumbu-Tumbu. Milline positiivne energia ja hea tuju terveks päevaks!

Kolm päeva möödub tõesti liiga ruttu, aga inspiratsiooni kui palju.

Katsun peatselt sobiva päeva leida ning Saltis teile jälle osakest seda kõike edasi anda.

Kohtumiseni!